Tunnustame 9. klassi õpilast Anra Ilvest 1. koha saavutamise eest Tartu koolide jutuvõistlusel 9. klasside arvestuses.
Täname juhendamise eest õpetaja Mari-Liis Treialit.
Anra jutustus: Räägi minuga!
Vaikus. Piinlik vaikus. Kuidas on võimalik, et muidu oled nii vaimukas ja jutukas, aga nüüd on meie ümber üksnes vaikus?Mäletan, et koolidevahelisel viktoriinil laua tagant pilku tõstes nägin sind koos semudega küsimuse üle arutlemas. Sa tundusid kummaliselt väärikas ja aukartust äratavalt tark. Meie pilgud kohtusid. See oli kuidagi kummastav tunne, mida ma polnud varem kogenud. Sa isegi naeratasid korra. Ja siis läksid meie teed lahku. Ma ei julgenud midagi loota, kuni õhtul järsku Instas sinult sõbrakutse sain.Nii see algas. Vestlesime päevade ja ööde kaupa. Vahel käis isegi ema vaatamas, miks ma nii valjult oma toas naeran. Lõpuks otsustasime teha järgmise sammu ning taas uuesti kohtuda.Ja siin me nüüd siis oleme. Kohmetu “Tere!” ja muud ei midagi. Longime mööda tänavat nagu kaks tolgust, otsides paaniliselt sõnu, aga mida ei tule, seda ei tule. “Ilus ilm!” pomisen. “Jep!” vastad sa kuivalt. Tahaksin laikida ja liblikad lendama panna, aga sa ju ei näe neid. Tunnen vaistlikult, et ka sinu aju ragiseb, aga ma ei kuule sind ja kuvarit luude vahel näha ei suuda. Karjun sulle mõttes: “Räägi minuga!” Tunnen vaistlikult sama kajana vastu kaikumas. Lõpuks pöördud ja avad suu: “OK siis.” Pöörad selja ja oledki läinud.Kodus kuulen ja näen, kuidas su sõnumid aina saabuvad. Oled jälle sina ise, aga mina enam ei ole. Kas sõnatu vaikus ongi siis meie tulevik? Kas see on nutiajastu uus normaalsus? Tunnen, kuidas seletamatu äng pigistab kurku ning viha kogu selle nutinduse vastu saab minust lõpuks võitu.Sulen kõik kontod. Lõpuks ümbritseb mind tõeline kaunis vaikus. Ei ühtki sõnumi pininat. See tunne on kummaline, aga mõnus. Lähen kööki ja jälgin mõnda aega ema askeldamas.“Räägi minuga!” palun teda. Ema silmad lähevad suureks kui tõllarattad. Kostab hele turtsatus ja üllatushüüe: ”Päriselt või?” Ta teeb meile mõlemale tassikese teed ning juttu jagub mitmeks pikaks tunniks.Kas seda õppetundi oligi vaja, et ärgata tardumusest elule? Ju siis oli.
