12. novembril oleks tähistanud oma 65.sünnipäeva meie kooli vilistlane Mari Vallisoo.
Tema tundlikku luulekeelt on kõrvutatud Betti Alveri, Marie Underi ja Doris Karevaga. Töötades 1969. aastal üheskoos meie kooli legendaarse kirjandusõpetaja Vello Saage ning toonaste õpilaste Mihkel Muti ja Tarmo Urbiga kooli almanahhi “Tipa -Tapa “ toimetuses, ilmub toona 18- aastase lõpuklassi õpilase sulest mitmeid luuletusi, mille sügavus ja vormikirkus kõnelevad enda eest:
Majakavahi laul
Mina olen Eestimaa mees,
Eestimaa majakavaht.
Minul on majakas siinpool
Atlandi servas.
Valge kui vaht.
Seinad kui iseoma seinad.
Igal pimedal ööl süütan tule,
et laevad teaksid,
et kõik paadid lootsikud siin- ja
sealpool
näeks ja tuleks.
Tõsi see on, harva siis keegi eksib.
Kõik on kaugemal, seal kus suured veed.
Mina olen, jah ainult väikese Eestimaa
mees.
*
Kõik saame murelipuudeks
sooja sinise laotuse all.
Mureli kroon saab me huultest,
saavad sõrmed murelijuurteks,
silmile langeb hall.
Pungad hõõguvad õiteks
meie murelipuul.
Nendes heledais õites,
talve väsimust võites
naerab me tuttav tuul.
Muld vajub naerusuule
suudluseks ligi nii.
Muld tuleb põskede juurde,
muld tuleb juustegi juurde, maaks me sünnime siis.
Imesid sünnib jälle.
Tuul soojalt silitab meid,
unustust meie sülle,
suhu mahlaseid mureleid.
Kõik saame murelipuudeks,
ükskõik kus me teed ka ei käi.
Ja maa me naerusuudest,
Ja maa meie naerustest huulest
saab õitsvaid mureleid täis
Südamlik tagasivaade Mari Vallisoo elule ja loomingule on leitav Maalehe artiklist:
http://maaleht.delfi.ee/news/maaleht/elu/luuletaja-mari-vallisoo-loplik-vaikimine?id=66585793
Mari Vallisoo noorpõlve pilt.
